Tartu rahulepingu šampanja

Rahukonverentsi sekretäri, pealäbirääkija Jaan Poska parema käe  William Tominga mälestustest:

„Sel päeval, 28. jaanuaril (1920), kui üldkoosolekul otsustati rahulepingule alla kirjutada, avaldas mulle Poska pärast kojujõudmist: „Meie töö on tehtud. Tahan pühapäeva õhtul anda kinnise banketi delegatsioonidele. Sellel lepingu allakirjutamise pühitsemisel peab serveeritama šampanjat. Seda tuleb teil minna tooma. Tean, et see on raske [..]. Tulge tagasi vähemalt tosina pudeliga.“ Sõitsin Tallinna samal õhtul. Ei võtnud kaua aega läbi käia vennad Wallfishid, peremehed restoranides Du Nord ja De Russie, hotellid Peterburg, Kuld Lõvi ja Kommerts. Käisin ka börsi veinikeldris (Bodega Espagnol), mille omanikuks oli mu koolivend Soluha. Tema andis lõpliku löögi mu lootustele, öeldes: „Maailmas puudub nektar ja ambrosius, Eestis – šampanja.“ Aga tal oli säilinud mõni pudel viskit, millest ta oli valmis loobuma. Meeleheite lävel läksin kapten Jüri Otsa poole, kes oli tol ajal lennuväe ülem. Leppisime kokku, et ta isiklikult lennutab mind järgmisel päeval Helsingisse ja tagasi, kui ilm lubab. Õhtul istusin halvas tujus norguspäi laua taga Kuld Lõvi söögisaalis. Järsku kargasid mul silmad punni. Paar sammu minust eemal nurgas, serveerimislaua juures, vabastas kelner korki šampanja-pudelilt, pani pudeli jääanumasse, tahtis selle kandamiga hakata astuma. Peatasin ta:“Kust see šampanja tuleb?“ Kelner näitas peaga minu naaberlaua poole, kus istusid kaks meest: „See on nende, inglaste oma.“ Ajasin kõrvad kikki. Tõepoolest, kuulsin inglise keelt oma naabrite suust. Aetud pakilisemast tundest kui uudishimu, astusin naabrite laua juurde, esitlesin ennast, ulatasin oma nimekaardi. Need näitasid oma nimekaardid kombekohaselt. Lugesin, et mõlemad on ärimehed Londonist. Peale mõneminutilise puise inglispärase oleku läksid inglased elavamaks, kui olime jutujätkuks rääkinud Londoni teatritest. [..]. Kui küsisin tagasihoidlikult oma huviobjektile lähemale jõudmiseks, kas šampanja joomisega nad viimati ei pühitse sünnipäeva ja kellele neist tuleb õnne soovida, kuulsin, et neil on ärireisil kaasas šampanja ärisõprade kostitamiseks. Seda jooki on neil kaks kasti, aga need on kinni peetud tolli peal, sest nad keeldusid maksmast kõrget tariifi. Sel ajal, kui inglastega naersin ja lobisesin, keerlesid mu peas mõtted, kuidas neilt kätte saada nende vara. Otsustasin, et tormakusega võin rikkuda kogu asja, tuleb tegutseda kannatlikult. Panin ette õhtut veetma minna lõbusamasse kohta, kus oleks meelelahutust ja saaks tantsida. Viisin oma uued tuttavad Estonia valgesse saali. Jookide mõttes läksime seal üle kohtvile ja konjakile. Wallfish tegi mind tuttavaks kahe Riia juuditariga, kes õhtu ettekannete kavas olid esinenud hispaanlannadest tantsupaarina. Tõin nad meie lauda, esitlesin neid inglastele, nende suureks heameeleks, nii kui olin arvestanud. Hommikul kohvilauas asusin inglastega asja juurde, sest ma ei saanud olla kannatlik kaua, ajapuudusel. Nad lükkasid tagasi minu ettepaneku müüa need kastid mulle, mis olid aresti all. Hädasunnil tulin vastumeelselt välja selgitusega, et šampanjat on vaja ülehomme Tartus rahulepingu allakirjutamisel.
Nad olid Tartu konverentsist lugenud ajalehtedest. Asjaolu, et mina olin osa võtnud sellest konverentsist, kandis nende juures palju suuremat efekti kui minu ametinimetus nimekaardil. Üks lükkas teisele külge: „Eks ole nii, tulime sellele maale, kus rahvas oli võitlemas punaste vastu. Näe, panime välja mõned pudelid ja tõime kohe rahu majja. Eks ole nii?“ Pärast seda juttu lõime kiiresti käed kokku. Palusin neid pool tundi oodata, kui pangast raha toon. Ministeeriumis sattusin ettenägemata raskusele. Tante Hermine keeldus allkirja andmast minu avansisaamise palvele, selleks pean hankima ministri enda loa, summa olevat liiga suur. Olime ummikus, sest mina keeldusin minema Birki paluma. Kui Hellat hakkas pärima, misjaoks seda raha vajan, vastasin südametäiega – joomiseks. Et joota täis venelasi, et nad alla kirjutaksid rahulepingule. Kui ta raha ei anna, panen ta ajalehte, siis saab kogu maa teada, et rahutegemine venelastega läks nurja tante Hermine pärast. Hellat, harjunud minu lõõpimisega, andis allkirja, kurtis minu kõneviisi kopeerimisega, et olen tema puusärgi nael. Sõitsin inglastega sadamasse. Peale hirmsat püha Bürokratsiuse mängu paberitega, kusjuures üksvahe minult nõuti ministri enda luba kauba tollivabaks kättesaamiseks, sain tollilaost „kaks kasti, 24 pudelit, vahuviina Prantsuse päritoluga“, nii kui seisis tollipaberitel. Rahamaksmisel inglastele tegid nad müügi tingimuseks, et mina juhatagu neile, kust nad saavad viskit. Ütlesin, et viskit jätkub neile mõlemale börsi veinikeldris. Tänasin inglasi meie ostu-müügi tehingu eest. Tartus olin kõigi oma kastidega 31. jaanuari hommikul. Kui tõin kastid Poskale, luges ta etiketti pudelil – Brut. Veuve Clicquot 1914. Rheims. Poska tähendas: „Väga hea mark ja aastakäik. Ma ei teadnud, et olete asjatundja veinide alal“. Kuigi olin olnud pimeda õnne mängukann, uhkeldasin sisemiselt, et olin saanud täita Poska soovi. Ta ei näidanud isegi uudishimu minult küsida, kust ma šampanja sain, millest tema ütluste järgi Eesti pidi lage olema.“

Allikas: William Tomingas. Mälestused. Eesti Päevalehe AS, 2010

© 2024 Morna Õnne talu
0
    0
    Sinu ostukorv
    Your cart is emptyReturn to Shop