Kork

Korki valmistatakse korgitamme (Quercus suber) koorest. Peamiselt leidub neid puid Vahemeremaades, näiteks Hispaanias ja Portugalis.

Juba 4. sajandil kasutasid egiptlased korki õngekorkide valmistamisel. Ent puudub üksmeel selles, millal kasutati korki esimest korda veinipudeli sulgurina. 5. sajandist eKr pärinevatelt Rooma laevavrakkidelt on leitud korke, kuid tundub, et see ei olnud tavapärane sulgemis-meetod. Pärast Rooma impeeriumi langemist vähenes ülemaailmne kaubandus tunduvalt. Aastatel 500–1500 oli Pürenee poolsaare korgitootjatel oma toodetega raskusi ja kork kadus järk-järgult. 17. sajandil ilmus kork uuesti välja ja viimase nelja sajandi jooksul on peaaegu iga veinipudel suletud korgi abil. Ent alates 1970. aastatest hakkasid tekkima alternatiivsed lahendused ja korgimonopol näis olevat küsimärgi all. Selle põhjuseks oli muu hulgas keemiline ühend trikloroanisool (TCA), mis tekitab korgiviga. Hoolimata üha rohkemate alternatiivide olemasolust keeldusid miljonid veinitootjaid ja -joojad üle kogu maailma oma suhtumist muutmast.

Kreeka linnriikide kui peamiste poliitiliste jõudude esilekerkimine algas umbes aastal 800 eKr ning sellega kaasnes toodete ja tavade innovatsioon. Mitmed Kreeka õpetlased on endast maha jätnud üksikasjalikke kirjeldusi viinamarjakasvatuse edusammudest Kreeka impeeriumi ajal, sealhulgas haigustega võitlemise viisidest. Õpetlased kirjutasid ka sellest, kuidas kasutada korgipuud mitmesugustel praktilistel otstarvetel, muu hulgas vaatidele punnide saamiseks.

Hiljem on korke leitud Rooma laevavrakkidelt alates viiendast sajandist eKr kuni neljanda sajandini pKr. 500 eKr pärinevate amforate puhul on näha, et anumate sulgemiseks kasutati korki, ehkki see polnud tavapärane sulgur. Need korgid erinesid suuresti tänapäevastest korkidest: neid tihendati vaiguga, kuid tänapäeval on need mulgustamise teel saadud korgid, mis sulgevad pudeli tihedalt. Isegi kui korgid muutusid tuntumaks, tihendati neid vaiguga. Arheoloogid on leidnud selle kohta tõendeid paljudelt üle maailma leitud amforatelt.

Nagu paljude selliste uuenduste puhul, kadusid korgid kasutuselt koos Rooma impeeriumi langemisega, kui Euroopasse saabus pime keskaeg. Kaubavahetus vähenes järsult ja korgitootjatel oli raskusi oma toodangule ostjate leidmisega. Kaubavahetuse langusega kaasnes poliitilise võimu muutus – mauridel oli alkoholi tarbimine keelatud ja seal, kuhu iganes nad läksid, viinamarjakasvatust ei olnud. Maure ei aetud neilt maadelt välja veel seitsme sajandi jooksul. Peaaegu aastatuhande jooksul vulksus vein ilma korgita ja oksüdeerimise vältimiseks võeti kasutusele mitmeid erinevaid lahendusi. Need ulatusid veini peale valatavast väikesest kogusest oliiviõlist, mis toimis oksüdeerumise tõkestajana, kuni nöörijuppide abil paigal hoitavate korkideni välja.

Kuigi korki imporditi Inglismaale esimest korda 1300. aastatel, siis veini sulgurina hakati seda kasutama alles 1500. aastatel. 1600. aastatel tarniti veini enamasti vaatides ja jooki serveeriti karahvinides. 1632. aastal tutvustas Kenelm Digby aga pudelite valmistamise tehnoloogiat, mille abil oli võimalik toota tugevaid ja odavaid klaasanumaid. Varasemad pudelid puhuti käsitsi ja nende suuruse määras enamasti klaasipuhujate kopsumaht. Tollal torgati korgid pudeli ülaossa ja jäeti välja paistma, sest korgitseri polnud veel leiutatud.

17. sajandil ilmusid Prantsusmaal odavad pudelid ning 1703. aastal andis Inglismaa ja Portugali vaheline leping korgitootmisele suure tõuke. 18. sajandil muudeti pudeli-kujundust. Algupärased klaaspudelid olid pirnikujulised, mistõttu oli neid keeruline ladustada. Tänu kujumuutusele sai nüüd korke ladustamise ajal niiskena hoida. 1795. aastal esitati patent arvatavasti esimesele korgitserile ning 18. sajandi lõpuks olid pudel, kork ja korgitser toonud veiniajalukku uue ajastu. Esimest korda pärast roomlasi oli võimalik nautida laagerdunud veini. Seega pole üllatav, et Hugh Johnsons nimetab korki veiniajaloo tähtsaimaks sündmuseks.

Uued veinipiirkonnad Austraalia ja Uus-Meremaa tekitasid uut nõudlust, kuid on ülestähendusi tervete saastunud korgisaadetiste kohta. Laevatekkide värvimisel kasutatud puidukaitsevahendid sisaldasid kloori, mis reageeris tugevalt hallitusega kaetud korkidega ja tekitas trikloroanisooli (TCA). On olnud teateid, et nõudluse kasvu keetsid Portugali tootjad korki mustas vees, mida mõnikord kasutati neli või viis korda ilma väljavahetamata, kvaliteedikontroll lihtsalt puudus.

Peamised korgiviga põhjustavad ühendid on 2,4,6-trikloroanisool (TCA) või 2, 4, 6-tribromoanisool (TBA), mis tekivad (ligniini lagunemisel tekkinud) taimsete fenoolide, kloori ja hallituse vastasmõjul.

1980. aastate lõpuks oli paljudel veinitootjatel ja -joojatel saanud küllalt ning alustati tööd alternatiivsete sulgurite kallal. Konkurents andis korgitööstusele tõuke tegutsemiseks ja käes oli aeg muutusteks. Siinkohal on oluline mõista seda kümnendit määranud tegureid, sest ei saa olla kahtlust, mil määral need tulevast sulguritööstust kujundasid.

Diam – alternatiivne sulgur

Diam tehakse toorkorgist, mis lõhutakse pisikesteks tükkideks ja töödeldakse patenteeritud ülekriitilise CO2 DIAMANT-tehnoloogia abil. Teatud temperatuuril ja rõhul elab CO2 vedeliku ja gaasi vahelises olekus, mida nimetatakse ülekriitiliseks olekuks. Selles olekus saab CO2 tungida sügavale korki ja eemaldada kõik TCA-ühendid. Kuigi ülekriitilist CO2 tehnoloogiat kasutati juba mõnedes tööstuslikes rakendustes (kofeiinitustamine, nikotiini eraldamine tubakast jne), kulus seitse aastat ühist uurimistööd, enne kui seda sai korgi puhul rakendada. Tänu DIAMANT-tehnoloogiale on Diami kasutatav kork maitsevaba, ei sisalda TCA-d ega muid maitsemuutusi (ehk lõhnaainete endasse imamist) põhjustavaid aineid. Range testimine igas tootmisetapis tähendab, et Diam on ainus kork, mis on garanteeritult ilma vabastatava TCA-ta.

Pärast sellist töötlemist pannakse TCA-vabad osakesed uuesti kokku, kasutades teist patenteeritud tehnoloogiat, mis kasutab valmiskorkide elastsuse ja terviklikkuse tagamiseks toidukvaliteediga sideaineid ja mikrokuule. Samuti on Diam väga keskendunud kestlikkusele, eelkõige on see ressursitõhus. Pärast korgikoore ristkülikukujulisest tükist väikeste silindrite mulgustamist jääb alles üleliigne kork ehk raiskuminev osa. Traditsiooniliselt visatakse see ära, ent kuna Diam hõõrub korgi väikesteks osakesteks, saab kasutada kogu kooretükki, ilma et midagi raisku läheks.

© 2024 Morna Õnne talu
0
    0
    Sinu ostukorv
    Your cart is emptyReturn to Shop